Burma tõug on pärit Kagu-Aasiast. Esimesed burma kassid olid hellitatud kloostrielanikud, seejärel hakati neid pidama rikastes peredes ning kuningakojas.
Tõu looja au kuulub Joseph Thompsonile San Franciscost, kes tõi 1930. a Birmast Uuele Mandrile pruuni kohmaka kassipoja. See pani aluse edasisele aretustööle Ameerikas. 1938. aastal osalesid Thompsoni kasvandikud esimest korda iseseisva tõuna kassinäitusel. Kümmekond aastat hiljem said burma kassid tuntuks ka Euroopas.
Burma kassil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud lihased ning ta kaalub oma suuruse kohta üllatavalt palju. Tal on pikk kael, ümar rind ja lüheldased esijalad. Õrn lühike karv hoiab tihedalt vastu keha, aluskarva peaaegu polegi. Ameeriklased kutsuvad teda "siidi mähitud telliskiviks".
Burma kassi kasukas ei vaja peremehe abistavat kätt peaaegu üldse - ainult karvaajamise perioodil tuleb lahtine karv kergelt niisutatud flanellkinda või spetsiaalse harjaga eemaldada.
Burmad on üliintelligentsed, rõõmsameelsed, õrnatundelised ja lojaalsed lemmikloomad. Nad vajavad väga tähelepanu ja hellitamist. Armastavad inimeste, aga ka teiste kasside ja koerte seltsi.
Hoolimata raskekaalu tshempioni välimusest on neil suurepärane hüppevõime. Mängiv burma meenutab üheaegselt nii klouni kui ka akrobaati.
Burma ei karda reisimist ning talub hästi autosõitu. Olles nelja seina vahel korralikkus ise, võib ta aga vaba looduse kutsel muutuda tõeliseks metslaseks. Kirgliku jahimehena toob ta ülihelikiirusel teie jalge ette kõikvõimalikku "pisifaunat" - hiiri, rotte, linnukesi, sisalikke…
Burma kass ei pirtsuta toiduga. Tal on hea tervis ning talle võiks anda musterema paberid - pesakonna 4-6 kassimaimu eest hoolitseb ta märkimisväärse andumusega.
Eesti tõukassipere burmadega uhkeldada alates 2000. aastast.
