Vähesed meist võivad uhkustada tõelise tõukassiga, enamik kassiomanikke hellitab kodus ainult iseendi poolt tunnustust leidnud nurrmootoreid. Aga, uurige oma toatiigrit pisut terasemalt - ka teie Miisu või Nurr võib olla äravahetamiseni sarnane ühega kahest järgnevalt kirjeldatud tõust.

Nii kolavad meil kõikjal ümber prügikastide euroopa lühikarvaliste hordid.

Euroopa lühikarvaline

Euroopa lühikarvaliste eellasteks peetakse nuubia ja metsikuid euroopa kasse. Esimesed kodustatud kassid olid just sellist tõust: oma rahuliku, usaldava ning lastelembese iseloomu tõttu kohanesid nad hästi eluga inimeste juures. Euroopa lühikarvalistel on hästi säilinud jahiinstinkt, hiiri püüavad nad ka siis, kui neil toiduhankimiseks vajandust pole.

Mille poolest siis euroopa lühikarvalised erinevad loendamatust hulgast nii maal kui linnas sööklate, poodide, turgude, suvilate ja laohoonete ümbruskonnas hulkuvatest kassidest? Anatoomiselt ei erine euroopa lühikarvaline tavalisest kodukassist mitte millegi poolest. Nii mõnigi sagris tuhkatriinu vajab vaid puhtaks pesemist, korralikku sugemist ja kosutavat dieeti - ja siis saada või näitusele.

Euroopa lühikarvaliste tõutunnused

Neil on keskmine suurusega keha, suur pea, lai sirge nina, ümaraotsalised kõrvad, keskmise pikkusega masiivsete käppadega jalad, ümar sabaots,lühike ja tihe läikiv karv. Silmad võivad sõltuvalt karvkatte värvusest olla kas rohelised, kollased, helesinised, meekarva või koguni erivärvilised (helesinist ja kollast värvi - nagu valgetel kassidel).

Siberi kassid

Tänapäevane siberi kassidel on hästi säilinud norra metskassile ja metsikule sterikassile iseloomuliku omaduses. 11.-12. sajandil kingitusena Venemaale toodud sulgpehmetel kassipoegadel olid türgi (pärsia, buhhaara) kassi omadused. Aga vabadusearmastus ja seiklushimu sundis neid maha jätma soojad taretoad ja teenijakambrid ning asuma lähimatesse metsadesse. Osa loomi naases koju koos pesakonna järglastega.

Koos inimestega uude elupaika suundudes omandasid siberi kassid üha uusi ja uusi jooni ka sealsete metsade asukatelt. Karmides elutingimustes arenes välja tugevam luustik ja tihe küllaslik karvkate.

Rahvapärimus pajatab, et suur osa neist kaunitest, vilkaist ja tugevast loomadest elas Venemaa kloostrites, kus nad kõrgetel laetaladel ringi jalutasid nagu kloostrivalvurid. Mungad hindasid siberi kasse kui lojaalseid ja armastusväärseid kaaslasi.

Osav kütt ja lahke "majasõber"

Siberi kass on tugev loom - osav ja kiire jahimees ning uudishimulik uurija, kes on samas kannatlik lastega ja kaastundlik oma peremehe suhtes. Nautides koduseid mugavusi ja tubast heaolu, jääb ta ikkagi omapäi kõndijaks. Nad on väga ilusad, arukad ja hea iseloomuga, ühendades metsiku kaslase nõtkuse ja sõltumatuse tähelepanelikkusega omainimeste, nii suurte kui väikeste pereliikmete vastu.

Võib-olla tuhnis ta alles äsja prügikastis, nüüd aga lesib uhkete kardinatega näitusepuuris, õnnelikul peremehel siberi kassi tõutunnistus taskus. Paljud peavad neid siiamaani pelgalt hoovikassideks, kuigi mitmed kassiomanikud on tõestanud, et nende lemmikud võivad uhkusega kanda nii siberi kassi tõunimetust kui ka maailmameistri tiitlit.

Eestis ei ole registreritud ühtegi siberi kassi. Võib-olla seetõttu, et nad on ebatavaliselt… tavalised.